Mõtteid siit ja sealt

Täna käisin esimest korda väga põneval protseduuril nimega floating. Hõljusin 75min 35 kraadises magneesiumsooladega täidetud vees täiesti pimedas ja haudvaikuses. Alguses tundus see päris hirmus, isegi et klaustrofoobiat tekitav, aga siis keha ja meel hakkasid vaikselt harjuma. Nii palju mõtteid siit ja sealt, aga ise püüdsin keskenduda negatiivsete tunnete minna laskmisele. Eelkõige mõtlesin muidugi enda praeguse olukorra peale. Täna linna minnes tekkis mul tohutu ärevus, hingata oli raske, süda puperdas ja käed värisesid. Endamisi mõtlesin, kas see on allakäigutrepi järgmine aste, et sa ei taha enam kodust välja tulla?! Aga ei, ei, ma ei astu sellele astmele, ma ronin üles, ma suudan seda, mingi ärevus ei kontrolli mu tahtejõudu! Siis ma seal hõljusin ja mõtlesin, miks ma lasin endal nii põhja langeda. Tegelikult ma ju tundsin, et käisin tööl 1% aku pealt, aga eestlaslik jonn on vist see, et lasen ikka edasi, küll ma hakkama saan, kannatan ära. Kuigi mul olid endal kõik