Kes aitab abistajat vol 6 ehk tagasi augus
Täpselt täna, 6 kuud tagasi, tunnistas mees, keda pidasin enda eluarmastuseks, lõpuks üles, et ta petab mind. Tänaseks päevaks on tema selle naisega paar, mina majast välja kolinud ja endiselt katki. Ma ei saa aru, miks ma endiselt katki olen. Ausalt, endal ka nii kopp ees. Ma ei taha ju tunda enam neid tundeid. Ma olen teraapias mitmeid minna laskmisi teinud, ma käin aeg-ajalt uute inimestega datemas, ma lubasin olla endale täiesti depressiooniga augus, ma investeerin endasse, valmistun maratoniks, käisin paastumas, teen igapäev energeetiliselt minna laskmise harjutusi, aga päeva lõpuks olen ikka nagu õnnetuse hunnik. Ma ei oska enam midagi rohkemat teha. Ma ei taha ju midagi tagasi, ainult iseend. Seda naist, kes ma olin pärast psühhopaati end nii terveks ravinud, et nautisin elu, tundsin sisemist rahulolu, olin igas valdkonnas sõiduvees. Oli palju hetki, kus mõtlesin, et enam paremaks minna ei saa ja ikka sai. Või asi on ka selles koroonas, mis seda agooniat pikendab... Kõik ju ütl