Kes aitab abistajat vol 6 ehk tagasi augus

Täpselt täna, 6 kuud tagasi, tunnistas mees, keda pidasin enda eluarmastuseks, lõpuks üles, et ta petab mind.

Tänaseks päevaks on tema selle naisega paar, mina majast välja kolinud ja endiselt katki. Ma ei saa aru, miks ma endiselt katki olen. Ausalt, endal ka nii kopp ees. Ma ei taha ju tunda enam neid tundeid.

Ma olen teraapias mitmeid minna laskmisi teinud, ma käin aeg-ajalt uute inimestega datemas, ma lubasin olla endale täiesti depressiooniga augus, ma investeerin endasse, valmistun maratoniks, käisin paastumas, teen igapäev energeetiliselt minna laskmise harjutusi, aga päeva lõpuks olen ikka nagu õnnetuse hunnik. 

Ma ei oska enam midagi rohkemat teha. Ma ei taha ju midagi tagasi, ainult iseend. Seda naist, kes ma olin pärast psühhopaati end nii terveks ravinud, et nautisin elu, tundsin sisemist rahulolu, olin igas valdkonnas sõiduvees. Oli palju hetki, kus mõtlesin, et enam paremaks minna ei saa ja ikka sai. Või asi on ka selles koroonas, mis seda agooniat pikendab...

Kõik ju ütlevad, et ta ei vääri mu pisaraid ja lase minna, et su ellu saaks uus energia tulla. Kurja, ma tõesti päriselt ka igapäev tegelen sellega, ma PÄRISELT KA TAHAN TAAS ÕNNELIK OLLA! Jah, vahepeal ei tahtnud, tahtsin elus alla anda, aga enam ei taha, sest ma tõesti siiralt usun, et mul on siin elus kõrgem eesmärk. 

Vahepeal mõtlen, kas ma olen sõge peast, et äkki tema hoiab mind hoopis energeetiliselt kinni. Minu sotsiaalmeedia statistika näitab, et ta käib mu kontol üsna tihti. Milleks veel seda vaja, kui tal uus naine on. Seda enam, et ta teab, et ma vaatan, kes mu kontol kolamas käivad... 

Positiivne on aga see, et energeetiliste minnalaskmise harjutustega olen lahti saanud hirmust oma hullu ees (lähenemiskeeld lõppev 2.okt 2021). Ma ei uskunud, et see võimalik on, aga iga kord, kui olen tundnud mingit hirmu või meenub valus mälestus, siis lükkan selle mõttes tagasi, võtan selle hetke enda energiaosakesed ja annan tagasi teise inimese energiaosakesed. Kõlab võib olla totakalt, aga see on toiminud.

Igatahes, kirjutamine on minu teraapia ja küll ma end ühel päeval ikka taas jalgedele saan. Nagu üks juristist jälgija mulle ütles, et tõusen tuhast nagu Phoenix ning seda ma kavatsen ka teha, ma ei tea veel kuidas, aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, eks?!

Olge hoitud!
Teie Merli

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Mis juhtub siis, kui murrad vaikuse

Kujutis
Üks postitus, üks nädal võib terve su elu pea peale pöörata. Nimelt, kes veel juhuslikult ei tea, siis eelmisel reedel, umbes samal ajal elas mu Facebooki lehe Merli Kaunissaar Lifestyle postitus, kus ma murdsin 2 aastat kestnud vaikuse, oma elu. Nüüd mul ei ole enam Facebooki. Nad üritasid mu hääle maha suruda. Eks nad mingil määral suutsid seda vaiksemaks muuta, aga ma tegutsen ikka edasi ja tulen veel tagasi!  Enim kahju on mul sellest, et massireportimisega ekretrollide poolt ei saa ma aidata oma lehe kaudu abivajajad. Ei tea, kas ajastus oli juhuslikult? Just lastekaitsepäeval, kus oleksin tahtnud teha postituse naiste julgustamiseks, et kui te enda pärast ei taha vägivaldse mehe juurest lahkuda, siis TULEB seda teha laste pärast! Te ei kujuta ette ka, kui katki laps võib sellest kõigest olla. Näiteks, minge vaadake Ugala teatrietendust "Kui sa tuled, too mulle lilli," kus on ülihästi välja toodud, mis mõju on lasteelule vägivaldne isa, vaatamata sellele, et lapse vastu ...
Lisateave

Floating

Kujutis
Täna käisin esimest korda väga põneval protseduuril nimega floating. Hõljusin 75min 35 kraadises magneesiumsooladega täidetud vees täiesti pimedas ja haudvaikuses. Alguses tundus see päris hirmus, isegi et klaustrofoobiat tekitav, aga siis keha ja meel hakkasid vaikselt harjuma. Nii palju mõtteid siit ja sealt, aga ise püüdsin keskenduda negatiivsete tunnete minna laskmisele. Eelkõige mõtlesin muidugi enda praeguse olukorra peale. Täna linna minnes tekkis mul tohutu ärevus, hingata oli raske, süda puperdas ja käed värisesid. Endamisi mõtlesin, kas see on allakäigutrepi järgmine aste, et sa ei taha enam kodust välja tulla?! Aga ei, ei, ma ei astu sellele astmele, ma ronin üles, ma suudan seda, mingi ärevus ei kontrolli mu tahtejõudu! Siis ma seal hõljusin ja mõtlesin, miks ma lasin endal nii põhja langeda. Tegelikult ma ju tundsin, et käisin tööl 1% aku pealt, aga eestlaslik jonn on vist see, et lasen ikka edasi, küll ma hakkama saan, kannatan ära. Kuigi mul olid endal kõik ...
Lisateave