Mõtteid siit ja sealt

Täpselt täna, 6 kuud tagasi, tunnistas mees, keda pidasin enda eluarmastuseks, lõpuks üles, et ta petab mind. Tänaseks päevaks on tema selle naisega paar, mina majast välja kolinud ja endiselt katki. Ma ei saa aru, miks ma endiselt katki olen. Ausalt, endal ka nii kopp ees. Ma ei taha ju tunda enam neid tundeid. Ma olen teraapias mitmeid minna laskmisi teinud, ma käin aeg-ajalt uute inimestega datemas, ma lubasin olla endale täiesti depressiooniga augus, ma investeerin endasse, valmistun maratoniks, käisin paastumas, teen igapäev energeetiliselt minna laskmise harjutusi, aga päeva lõpuks olen ikka nagu õnnetuse hunnik.  Ma ei oska enam midagi rohkemat teha. Ma ei taha ju midagi tagasi, ainult iseend. Seda naist, kes ma olin pärast psühhopaati end nii terveks ravinud, et nautisin elu, tundsin sisemist rahulolu, olin igas valdkonnas sõiduvees. Oli palju hetki, kus mõtlesin, et enam paremaks minna ei saa ja ikka sai. Või asi on ka selles koroonas, mis seda agooniat pikendab... Kõik ju...

Heihoo! Tegelikult olen tahtnud juba mitu päeva peas mõlgutanud mõtteid, et tahan kirjutada, aga ajaga on kuidagi kitsaks läinud. Nimelt on selja taga suur kolimine. Kummaline, et täpselt 28.juuni kolisime (nüüdseks siis eks) mehega, kasside ja kaladega majja ning 28.veebruar kolisin mina üksi koos kassidega välja. Mind valdavad nii segased tunded. Kohati on väga kodune olla täitsa enda korteris tagasi, teisest küljest on see nagu suur samm elus tagasi. Kuigi paljud ütleksid, et sul on ju vähemalt koht, kuhu minna, oma korter. Jah, nii see on, aga see kukkumine oli valus, väga valus. Kõik oli hästi, olin nii õnnelik, see oligi mu unistus, et elan 30 aastaselt linna ääres majas ning olen oma kaaslasega õnnelik. See täituski, aga purunes kiiremini kui keegi iial oleks osanud arvata. Mul oli võimalus jääda majja edasi. Vahel isegi naersin omaette, et läks külmaks ja lasi jalga. Oii, ma ei ole eluski nii palju lund lükanud, kütnud ei olnud varem vapsee üldse. Puuriitagi ladusin esimest kor...

Täna käisin esimest korda väga põneval protseduuril nimega floating. Hõljusin 75min 35 kraadises magneesiumsooladega täidetud vees täiesti pimedas ja haudvaikuses. Alguses tundus see päris hirmus, isegi et klaustrofoobiat tekitav, aga siis keha ja meel hakkasid vaikselt harjuma. Nii palju mõtteid siit ja sealt, aga ise püüdsin keskenduda negatiivsete tunnete minna laskmisele. Eelkõige mõtlesin muidugi enda praeguse olukorra peale. Täna linna minnes tekkis mul tohutu ärevus, hingata oli raske, süda puperdas ja käed värisesid. Endamisi mõtlesin, kas see on allakäigutrepi järgmine aste, et sa ei taha enam kodust välja tulla?! Aga ei, ei, ma ei astu sellele astmele, ma ronin üles, ma suudan seda, mingi ärevus ei kontrolli mu tahtejõudu! Siis ma seal hõljusin ja mõtlesin, miks ma lasin endal nii põhja langeda. Tegelikult ma ju tundsin, et käisin tööl 1% aku pealt, aga eestlaslik jonn on vist see, et lasen ikka edasi, küll ma hakkama saan, kannatan ära. Kuigi mul olid endal kõik ...