Kes aitab abistajat vol 5 ehk aitan end ISE!

Heihoo! Tegelikult olen tahtnud juba mitu päeva peas mõlgutanud mõtteid, et tahan kirjutada, aga ajaga on kuidagi kitsaks läinud. Nimelt on selja taga suur kolimine. Kummaline, et täpselt 28.juuni kolisime (nüüdseks siis eks) mehega, kasside ja kaladega majja ning 28.veebruar kolisin mina üksi koos kassidega välja.

Mind valdavad nii segased tunded. Kohati on väga kodune olla täitsa enda korteris tagasi, teisest küljest on see nagu suur samm elus tagasi. Kuigi paljud ütleksid, et sul on ju vähemalt koht, kuhu minna, oma korter. Jah, nii see on, aga see kukkumine oli valus, väga valus. Kõik oli hästi, olin nii õnnelik, see oligi mu unistus, et elan 30 aastaselt linna ääres majas ning olen oma kaaslasega õnnelik. See täituski, aga purunes kiiremini kui keegi iial oleks osanud arvata.

Mul oli võimalus jääda majja edasi. Vahel isegi naersin omaette, et läks külmaks ja lasi jalga. Oii, ma ei ole eluski nii palju lund lükanud, kütnud ei olnud varem vapsee üldse. Puuriitagi ladusin esimest korda. Hiirtega võitlesin esimest korda, no õnneks piisas sellest, et mürgipastat kuuri panna ning ehk kasside olemasolu hoidis neid ka eemale. Karm talv oli, aga ma sain hakkama. Kui ma esimest korda nutsin, et ma ei saa isegi tule tegemisega hakkama, et mida ma ette kujutan, et linnapreili üks maamajas on, siis nüüd tahaks hõisata, et MA SAIN HAKKAMA!



Ma olin suhteliselt augus omadega, no ikka väga, käisin nii põhjas ära, kui üldse käia saab, aga tahes tahtmata elu läks edasi, elu läheb edasi. Isegi, kui ma veel praegu täpselt ei tea, mis suunas see liigub, siis see läheb edasi. Teen endaga endiselt vaimselt tööd, lapin hingehaavu, kogun kokku oma energiat, et olla jälle tervik. Praegu olen veel õrn ja habras, väga haavatav, aga MA TULEN SELLEST VÄLJA!

Olge hoitud ja terved!
Teie Merli





Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Mis juhtub siis, kui murrad vaikuse

Kujutis
Üks postitus, üks nädal võib terve su elu pea peale pöörata. Nimelt, kes veel juhuslikult ei tea, siis eelmisel reedel, umbes samal ajal elas mu Facebooki lehe Merli Kaunissaar Lifestyle postitus, kus ma murdsin 2 aastat kestnud vaikuse, oma elu. Nüüd mul ei ole enam Facebooki. Nad üritasid mu hääle maha suruda. Eks nad mingil määral suutsid seda vaiksemaks muuta, aga ma tegutsen ikka edasi ja tulen veel tagasi!  Enim kahju on mul sellest, et massireportimisega ekretrollide poolt ei saa ma aidata oma lehe kaudu abivajajad. Ei tea, kas ajastus oli juhuslikult? Just lastekaitsepäeval, kus oleksin tahtnud teha postituse naiste julgustamiseks, et kui te enda pärast ei taha vägivaldse mehe juurest lahkuda, siis TULEB seda teha laste pärast! Te ei kujuta ette ka, kui katki laps võib sellest kõigest olla. Näiteks, minge vaadake Ugala teatrietendust "Kui sa tuled, too mulle lilli," kus on ülihästi välja toodud, mis mõju on lasteelule vägivaldne isa, vaatamata sellele, et lapse vastu
Lisateave

Kes aitab abistajat vol 6 ehk tagasi augus

Kujutis
Täpselt täna, 6 kuud tagasi, tunnistas mees, keda pidasin enda eluarmastuseks, lõpuks üles, et ta petab mind. Tänaseks päevaks on tema selle naisega paar, mina majast välja kolinud ja endiselt katki. Ma ei saa aru, miks ma endiselt katki olen. Ausalt, endal ka nii kopp ees. Ma ei taha ju tunda enam neid tundeid. Ma olen teraapias mitmeid minna laskmisi teinud, ma käin aeg-ajalt uute inimestega datemas, ma lubasin olla endale täiesti depressiooniga augus, ma investeerin endasse, valmistun maratoniks, käisin paastumas, teen igapäev energeetiliselt minna laskmise harjutusi, aga päeva lõpuks olen ikka nagu õnnetuse hunnik.  Ma ei oska enam midagi rohkemat teha. Ma ei taha ju midagi tagasi, ainult iseend. Seda naist, kes ma olin pärast psühhopaati end nii terveks ravinud, et nautisin elu, tundsin sisemist rahulolu, olin igas valdkonnas sõiduvees. Oli palju hetki, kus mõtlesin, et enam paremaks minna ei saa ja ikka sai. Või asi on ka selles koroonas, mis seda agooniat pikendab... Kõik ju ütl
Lisateave

Mis juhtub siis, kui murrad vaikuse vol 2

Kujutis
Olen seda blogipostitust oma peas mitu korda alustanud ja sama mitu korda ka otsustanud, et veel ei kirjuta midagi. Ootan tormi vaibumist, sest see, mis eelmise kuu alguses toimus, oli... Ma isegi ei oska seda kuidagi kokku võtta. Õuduste õudusunenägu?! Eks ma olin rünnakuteks valmis, aga et see kõik nii intensiivseks osutub, seda ma ei osanud tõesti arvata.   Tänases postituses ma ei tahaks erilist tähelepanu anda trollidele (lihtsalt nendega meenub mulle Kertu Moppeli artikkel "Sitapeadest" https://edasi.org/68716/kertu-moppel-sitapeadest/). Pigem tahan juhtida tähelepanu tervisele. Nimelt olen viimane kuu aeg tundnud meeletut väsimust, mul kõhuprobleemid ja pidev iiveldamine olnud. Käisin arstil ja mu tervislikud näitajad, veri, kopsumaht jms, olid suurepäraseses korras. Arst ütles, et võiksin lausa kosmonaudiks oma näitajatega hakata, mis vb ei olekski nii paha idee. Arst hakkas ise rääkima, et teinekord vaimne pinge väljendub füüsilises tervises. Ma ei saanud aru, mill
Lisateave